Kas Tallinna südalinn tõesti muutub? Maastikuarhitekt Kristian Nigul: hea linn on see, kus sul on põhjust tänavale jääda

Tallinna südalinnas, seal kus iga ruutmeeter on arvel ja taeva poole sirutuvad majad on saanud uueks normaalsuseks, on sündimas midagi erilist. Eedu ei ole pelgalt uus hoone, vaid uus eluviis, uus suhtumine linnaruumi ja selle tähendusse. Selle keskkonna üks olulisi autoritest on maastikuarhitekt Kristian Nigul ja tema tiim VÄLI-st.

Terav silm on kindlasti märganud, et Tallinna südalinna kerkib midagi täiesti uut – Eedu linnak. See ei ole lihtsalt uus kõrghoone või üks järjekordne linnatäide, vaid uus lähenemine sellele, kuidas mõelda linnaruumist, liikumisest ja elukvaliteedist.

Kui enamik arendusi keskendub sellele, mis toimub hoone sees, siis Eedu vaatab sama terava pilguga ka hoonest väljapoole – sinna, kus algab linn. Just siin, piirjoontel, kus era- ja avalik ruum kohtuvad, sünnib kvaliteetne elukeskkond.

“Hea linn on see, kus sul on põhjust tänavale jääda,” ütleb maastikuarhitektuuribüroo VÄLI maastikuarhitekt Kristian Nigul. See ei ole pelgalt esteetiline ambitsioon, see on põhimõtteline valik anda linn tagasi inimestele. Ja see valik on eriti tajutav seal, kus algab Eedu tänavamaastik.

Jalakäijast saab peategelane

Eedu ümbruse maastikuarhitektuur on sündinud arusaamisest, et linnas on ruumi vähe, aga vajadus kvaliteetse avaliku ruumi järele suur. “Me tahtsime luua keskkonna, mis ei ole ainult praktiline liikumistee, vaid mis oleks meeldiv ja kutsuv nii elanikele kui möödujatele,” selgitab Kristian.

See tähendab jalakäijatele ja ratturitele mõeldud ruumi, mis ei ole lihtsalt kivipind, vaid mille elav haljastus – puud, põõsad, aasa- ja varjutaimed – loovad vaheldust ja visuaalset naudingut.

See ei ole enam koht, kus auto on peategelane. Eedu toob linna tänava, millel on jalgsi käimine loogiline valik, mitte kompromiss. Arvestatud on ka inimestega, kelle liikumine on piiratud: olgu selleks lapsevanker, ratastool või lihtsalt soov istuda hetkeks. “Tänav on meie uus siseruum,” nagu Kristian sõnastab. Ja see ei ole pelgalt poeetiline kujund, vaid praktiline ruumiline mõte.

Vertikaalne linn vajab horisontaalset hingamist

Eedu on ehe näide sellest, kuidas luua “vertikaalset linna” – ruumikitsikuses kasvavat linnaruumi, kus elu ei toimu ainult korteris või kontoris, vaid ka tänaval, katuseterrassil, varikatuse all, rattaparklas või jalutusteel. Kristian kirjeldab, kuidas nad nägid vaeva, et kõik oleks ligipääsetav ka liikumispuudega inimestele, et kodutunne ei piirduks ainult korteri seintega, vaid ulatuks ka tänavaruumi.

Tänavaäärset ruumi ei jäetud juhuse hooleks. Tõsteti esile looduslikud materjalid, graniit, mis ei ole mitte ainult ilus ja vastupidav, vaid ka keskkonnasõbralikum valik. Lisaks lauad, toolid, pingid, rattahoidjad, mis on kõik läbimõeldult paigas.

Käidavus ja funktsionaalsus kohtuvad siin esteetikaga. See pole lihtsalt ühendustee, vaid koht, kus võib kohtuda, peatuda, olla. Ja ehkki linna tiheduses on ruum luksus, on Eedu näide, et ka piiratud ruumis saab luua väärikat, inimsõbralikku ja töötavat keskkonda.

Elurikkus kui linnaosa identiteet

Elurikkusest on saanud mõtteviis, mis peaks olema ka linnaplaneerimise lahutamatu osa. Kristian tunnistab, et ehkki nad ei läinud projekti tehes teadlikult läbi Tallinn 2035 strateegia punktide, kattus lõpptulemus visiooniga täiuslikult. Eedu toetab linna strateegiat, kus rõhk on ligipääsetaval, turvalisel, elurikkal ja jätkusuutlikul linnaruumil.

“Me ei taha teha maastikuarhitektuuri selleks, et oleks ilus. Me tahame teha ruumi, mis on elus,” ütleb Kristian. See elu tähendab nii taimi, loomi, inimesi kui mikroelustikku.

Tähendab linna, mis pole betoonist tehtud toru, vaid mitmekihiline, häälestatud keskkond, kus igal liigil, ka inimesel, on oma roll ja koht.

Eedu kui tuleviku linna proovikivi

Eedu puhul ei räägi me lihtsalt järjekordsest uusarendusest või moodsast kõrghoonest. Me räägime linnast, mis ei alistu pelgalt funktsionaalsusele ega mehaanilistele vajadustele, vaid küsib julgemalt: mis teeb linna elatavaks? Mis toob inimesi kokku? Mis loob kuuluvust ja kodutunnet ka seal, kus vaated avanevad 25. korruselt?

Eedu ruumiline kontseptsioon otsib vastuseid just neile küsimustele. Siin ei ole juhuslikkus halb sõna – vastupidi, juhuslikud kohtumised, lühikesed vestlused pargipingil ja kohtumised kogukondlikel treppidel on osa igapäevasest elust. Nii sünnib linn, kus esteetika ja sotsiaalne sidusus saavad sama palju ruumi kui auto või lift.

Ja ehkki Eedu hoone ise sirutub julgelt taevasse, toob selle läbimõeldud maastikuarhitektuur elu tagasi maa peale. Just sinna, kus me kõnnime, peatume, puhkame ja märkame. Koju, igaühele, nii neile, kes elavad seal, kui ka neile, kes satuvad Eedu ümbrusse jalutades või lihtsalt linnas liikudes.

Kristian Nigul ja VÄLI tiim on Eedu näol loonud midagi palju enamat kui pelgalt kaasaegse linnaruumi. Nad on loonud koha, kus on ruumi viivituseks, ruumi sügavama tähenduse otsinguks, ruumi märkamiseks.

See on linnakultuuris midagi täiesti uut, eriti kui me räägime vertikaalsest linnast, mis võiks jääda muidu kaugemaks ja steriilseks. Eedu maastikuarhitektuur on katselava, mille kaudu saab tulevikulinn ka päriselt inimestele omaseks, mille väärtust ei saa hinnata.